Tehnoloogia ja eetika

Tehnoloogia käekäiguga on pidevalt tõstatatud päevaküsimuseks ka selle eetilist poolt. Võttes näitena päevakorras oleva tehisintellekti küsimuse saame kindlasti kõik aru, et antud tehnoloogia omab suurt võimet muuta meie ühiskonda nii positiivses kui ka negatiivses suunas.

Kas on üldse võimalik väita, et mõni tehnoloogia on juba oma olemuselt eetiline või ebaeetiline? Kaldun siin pigem seisukohale, et tehnoloogia on ikkagi tööriist ja iga positiivse näite kohta on ka olemas mõni negatiivne juhtum. Sellel kursusel paljukiidetud avatud lähtekoodi filosoofial ei tundugi alguses negatiivseid külgi olema - jagatakse tihti tasuta koodi ja inimene saab seda laiendada või muuta vastavalt omale soovile. Kahjuks peab tõdema, et kui keegi geniaalne arendaja laseks välja avatud lähtekoodiga programmi, mis suudaks halvata terve Internetti ja tekitada triljonites majanduskahju, kas see oleks eetiline? Lõppkokkuvõttes on iga tööriista võimalik kuritarvitada või hiilida kõrvale selle esialgsest eesmärgist. Inimesi hävitavad ja ruineerivad teised isikud või grupid ning tehnoloogia ja selle areng on siin pigem asetatud patuoina pjedestaalile. Mis puudutab tehnoloogia vältimatut omapära asendada suure hulga töötajaid mõnes sektoris, siis selles osas on küsimus puhtalt poliitiline ja ei tasuks innovaatilisi inimesi demoniseerida vaid pigem asjaoludega ühiskonnana kohaneda.

Küberturbest

Nutiseadmete ja üleüldise võrguseadmete leviku suurenemisega on ka märgatavalt tõusnud meie jalajälg ja ohuruum Internetis. Üks peamisi ja levinumaid ohte on sihitud õngitsusrünnakud (enamasti e-post), mis ei nõua palju rahalisi ressursse ega ajalist kulutust ja samas võivad kaasa tuua hävitavaid tagajärgi firmadele ja eraisikutele. See on levinud tegutsemisviis nii luureorganite kui ka kogenud "häkkerite" hulgas, kes üritavad saada ligipääsu suurtese firmadesse, et üleslaadida oma lunavara otsese kasumi teenimiseks või hoopis paiskavad sisemisi firmasaladusi musta veebi müüki. Me saame anda endast parima selle vältimiseks kasutades Mitnicki valemit, mille kolmeks komponendiks on tehnoloogia, väljaõppe ja reeglistik.

Tehnoloogia osas saaksime kasutada tõhusat viirusetõrje lahendust, peamine probleem seisneb selles, et kurikaeltel on ka ligipääs viirustõrje toodetele, seega saavad nad katsetada oma kurivara enne käikulaskmist ning sooritada mõningase hilinemisega edukalt oma esialgne missioon. Järgmisena võiksime kasutada populaarseid tulemüüride lahendusi ja filtreerida kõik kahtlased domeenid. Paraku ka see ei taga absoluutset kaitset ning pahatahtliku faili arvutisse sattumise vältimiseks peaksime juba rakendama liivakasti (sandboxing) lahendusi ja tõhusaid skännereid, mis meie ohtu vähendaksid.

Peamine rõhk peaks olema reeglistikul, mis annab kasutajale kindlad suunised kuidas ja millal käituda potentsiaalse ohu avastamisel. Reeglistiku täideviimist peaks kontrollima regulaarsete testide poolt, mille on koostanud sisemine küberturbe tiim. Taoline lähenemine leiaks puuduskohad ja võimalikud kasutajad, kellega esineb kõige rohkem muresid.

Viimasena oleks vaja ajakohast treeningmaterjali, et vajadusel kohalduda muutuva ohumaastikuga ning tagada kasutajatele vajalik väljaõppe.

Vaatamata kõigile nendele meetmetele, võib ka siin vigu esineda ning üldiselt ei ole 100% tõhususega perfektset lahendust. Vastasel juhul oleks taoline plaan rakendusel kõikjal ning küberkuritegu oleks kõigest peatükk ajalooraamatus. Võime optimismimeeleolus loota, et ajend küberkuritegude sooritamiseks ajas väheneb ning kasutajad ja küberkaitsjad säilitavad oma kaine mõistuse.

IT-tugilahendustest ministri rollis

Kahtlemata on kahjuks igas modernses ühiskonnas gruppe, kellel on raskendatud ligipääs tavapärasele Interneti ja tehnoloogia kasutamisele. Kuna me olema kaasa läinud inimõiguste koodeksiga tuleks ka tagada neile vääriline võimalus võtta osa sellest maailmast. Eestis on puuetega inimeste osakaal kogu Eesti rahvastikust 9,3% ehk me võime teha kerge oletuse, et tavapärase kasutajaga võrreldes ületab tehnoloogia kasutamise raskustega inimeste arv vähemalt kümne tuhande piiri. On selge, et sellise väikese linna jagu gruppi tõrjumine Internetist raha puudumise põhjendustega oleks ebahumaanne ning riik peaks siin oma käpa alla panema. Antud temaatika peaks kuuluma Sotsiaal- ja Majandusministeeriumi ühistöö alla, kus Sotsiaalministeerium kaardistab abivajajad ning Majandusministeerium tegeleb hangete ja tehnilise poolega. Ideaalis rahastataks täielikul määral selliste inimeste riistvara, kes on suutelised endale ka leiba teenima Interneti kaudu ning need, kes soovivad seda tarbida kui infoallikat saaksid kuni paari tuhande euro piirides vastavat tehnikat endale abiks. Kindlasti on ka erijuhtumid, kus rahaline kulutus erivajadusega indiviidile võib kaasa tuua üüratu summa ja siinkohal mängib rolli pigem üleüldine rahanduslik seis riigis ja valitseva sotsiaalsüsteemi ülesehitus. Kindlasti võiks optimismihoos väita, et tagaks kõikide rahuldused sajaprotsendiliselt, kuid kui rakendada ka taolist filosoofiat teistele valdkondadele ei oleks paraku riigikassas enam midagi alles. Samas on see temaatika väga oluline, sest Inimesed võiksid ja peaksid olema kursis maailma arengutega ning barjääride eemaldamine kindlasti aitab ka sotsiaale tõrjutuse vältimist.

Loo puändiks aga hoopis teeks märkuse, et parim viis taolist probleemi lahendada on eemaldada või minimeerida välditavaid põhjusi, mille tagajärjel tõuseb raskustega inimeste osakaal ühiskonnas.

Veeb aastal 2023

Võrreldes Interneti algusaegadega on veebikujundus ja kasutatavus teinud erinevaid suuremaid hüppeid. Kui Interneti algusaegadel oldi pigem orienteeritud blogidele ja foorumitele, siis nüüd on Internet lisaks ka suur kauba- ja äripind, mille kaudu hoida oma äri konkurentsis.

Selle saavutamiseks on klientidel vajalik saada informatsioon võimalikult mugavalt ja mitmete kanalite kaudu. Uudissaitide puhul võiks kindlasti olla RSS-tugi ja veebikaupluste puhul intuitiivne ülesehitus ja kompaktne/minimaalne disain. Kui kasutaja kerib lehekülje lõppu eeldab ta sealt leida kontaktivõimalusi ja ka ettevõtte asukoha. Lehekülje päises või küljemenüüs peaksid paiknema peamised viisid kuidas sirvida ja leida endale vajalik teema või teenus. Sellised ühtlustatud kirjutamata tavad lihtsustavad kasutajate kogemust ning säästavad aega ja närvivalu. Kahjuks ärinduse tõusuga on ka kaasnenud negatiivsed küljed. Näidetena võiks tuua:

1. Reklaamid või aknad, mis hüppavad ette just vajalikule informatsioonile ning takistavad sujuvat sirvimiskogemust. [1]
2. Soov eristuda teistest uue disainiga võib hoopis tuua kaasa aeglase ja vigase veebilehe, mis pigem tekitab segadust.
3. Eeldatakse, et veebileht on sobilik kõikide seadmete jaoks ja kohandub ideaalselt igale olukorrale. Antud probleem tekitab ressursside täiendavat kulu ja peavalu arendajatele ja eriti alustavatele amatööridele.
4. Üritatakse enda veebilehte otsimootorites SEO (Search Engine Optimization) kaudu esile tõsta, kuigi see ei pruugi üldsegi sisaldada otsijale vajaliku informatsiooni.

Kindlasti on ka muid negatiivseid aspekte kuid lõppkokkuvõttes ei ole miski igavene ja uusi lahendusi ning probleeme kerkib nagu seeni pärast vihma ning siinkohal ootab kirjutaja pigem pikkisilmi uue veebi põlvkonda.

---

[1] Sirvi ka järgnevat veebilehte, mis tutvustab modernse veebinduse absurdseimat näidet.

Projekti analüüs

Tänases kirjutises analüüsime tuntud sotsiaalmeedia platvormi tarkvaraarendus- ja ärimudelit, milleks olen valinud platvormi Instagram.

Instagram arendati kasutades agiilset tarkvaraarendus metodoloogiat. Antud lähenemine rõhub koostöö tähtsusele ja paindlikkusele läbi terve projekti. Eesmärgiks on tagada funktsioneeriva toote arendus väiksemates etappides, mis võimaldab sisse viia kiireid ja asjakohaseid muutuseid probleemide või puuduskohade ilmsiks tulekul. Lisaks on klientidel parem ülevaade projekti suunast ning nad suudavad paremini hinnata selle sobivust nõuetele vastavuse osas. Seda võib nimetada DevOps kultuurist sündinud lähenemisega, mis efektiivsel rakendamisel tagab hea lõpp-produkti.

Ärimudeli osas rakendatakse reklaamimudelit. Rakendus on ehitatud freemium teenusena, kus osa funktsionaalsusest on piiratud. Reklaam on suunatud vastavalt kasutajate huvide ja käitumisele. Lisaks tänu oma suurusele saab Instagram lisatulu tänu partnerlepingutele ja kasutajate brändidiilidele.

Arvestades, et firma omab ka Facebooki, teeb see eriti kergeks integratsiooni teenuste vahel ning ka sihitud reklaamimise soovijatele. Üleüldiselt on tegemist eduka projektiga ning antud turule uut konkurenti luua läänemaailmas on kulukas ja riskantne ettevõtmine.

IT juhtimisest

Tehnoloogiast rääkides ei saa jätta mainimata tänapäeval vast enamus kahte kuulsat nime - Elon Muski ja Jeff Bezost. Mõlemad on tuntud tehnoloogiasektori innovatsiooni rajajatena ning on kogunud tänu oma erinevate hoiakute ja käitumismustrite poolest (kuri)kuulsust IT-maailmas.

Elon Musk, kes on nii Tesla, SpaceX kui ka nüüd Twitteri tegevjuht, on sageli iseloomustatud karismaatilise juhina. Ta on tuntud julge visiooni poolest ja omab võimet moodustada meeskondi, kes väiksemates gruppides tagavad tõhusa arengu ja innovatsiooni jätku. Musk on käed-küljes juht, kes on kaasatud kõigisse oma ettevõtete tegevustesse, alates inseneritööst kuni disainini. Teda tuntakse ka tema ebatavalise juhtimisstiili poolest, mis hõlmab pikaajalisi töötunde, ambitsioonikate tähtaegade seadmist ja kõrgeid ootusi oma meeskonnalt.

Teisena saab kõrvutada temaga Jeff Bezost, kes on Amazoni asutaja ja endine tegevjuht. Ta on tuntud oma leebema juhtimisstiili poolest, mis fokuseerib klientide rahulolu tagamisele. Bezos on osav suhtleja ning on vägagi suunatud positiivse kuvandi tekitamisele meedias ja laiemalt ühiskonnas. Ta julgustab oma meeskonda mõtlema suurelt ja võtma riske ning hindab innovatsiooni ja loovust. Bezos on tuntud ka oma võime poolest delegeerida vastutust, andes oma meeskonnale volitused võtta oma projektide ise otsusteid.

Nende kahe juhi võrdlemisel on selge, et nad esindavad erinevaid juhtimisstiile. Musk on käed-küljes juht, kes on tugevalt kaasatud oma ettevõtete igapäevasesse tegevusse, samal ajal kui Bezos keskendub rohkem oma meeskonna volituste suurendamisele. Musk võib käsitleda kui sümpaatset juhti ja Bezost pigem suhtleja ja juhendajana, kes annab rohkem volitusi oma alluvatele ja suunab(tegelikult ka asendab) neid vastavalt vajadusele.

Hoolimata erinevast stiilist on nii Musk kui ka Bezos olnud tehnoloogiasektoris äärmiselt edukad. Nad on loonud ettevõtted, mis on muutnud seda, kuidas me elame ja töötame ning seega kinnistanud oma jälje IT-maailma. Võime kokkuvõtvalt järeldada, et mõlemal stiilil on oma koht kindlal ajal ning ühte teisele eelistada ei pruugi olla alati õige tegu.

Arvustus Eben Mogleni artiklile

1999ndal aastal kirjutas antud autor artikli nimega "Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright". Oma artiklis mainis ta asjaolusid, millega siinkirjutaja saab sümpatiseerida: kuna kõik digitaalandmed on lõppkokkuvõttes üks suur kahendarv, siis kuidas me saame võtta omandi mingi "suvalise" numbri üle ja väita, et kui keegi teine on sarnase loonud, siis ta on tegelenud seaduse rikkumisega? Teisena tuuakse esile kõik suletud tarkvara traditsioonilised puudused nagu võimatust kohandada tarkvara vastavalt oma vajadusele ning tihedaid vigade esinemesi kuna puudub globaalne kollektiiv, kes asja objektiivselt hindaks ja paremaid lahendusi välja pakuks. Nende hoiakutega saab ainult nõustuda ning kahtlemata on sund või soov hoida tarkvara suletud uste taga pärssiv faktor üha paremate tarkvaraliste lahenduste leiutamiseks ja hoiab ühiskonda tagasi oma potentsiaalsest kasvust.

Mitmed ennustused on osaliselt ka täppi läinud, nagu "maksa palju tahad" lahendused muusika osas ning ka üleüldine vabavara leviku kiirenemine tänu Internetile ja spetsialiseeritud kommuunidele. Kahjuks ei ole nii intellektuaalomandi ja rahateenimismotivatsiooniga tarkvara kuhugi kadunud. Peamise põhjusena peab siinkirjutaja piraatlust, mis laseb lihtsalt "kõrvale hiilida" nendest nõuetest ja samas saada toote poolt pakutud positiivseid omadusi. Teisena ei suutnud autor veenda rahateenimisargumentide vastu. On tõsi, et hea tarkvara sünnib tihti juba tegusate arendajate poolt, siis paraku sellised professionaalid on juba jõudnud ennast varustada vajaminevaga elus ning neil esineb vähem probleeme Maslow’ püramiidi peamiste vajaduste rahuldamisega. Kahjuks on ka ühiskonnas gruppe, kelle peamiseks huviks ei ole hea tarkvara kirjutamine/levitamine vaid oma mõjuvõimu ja rahaliste allikate suurendamine. Kuna selliste inimeste ohjamine on seadusandjate käsutuses ning nad paraku kipuvad ühte jalga kõndima, siis ei ole olukord aastakümnetega paranenud, vast isegi halvenenud. Piisab kõigest visata pilgu massilistele riigihangetele, mis neid aina toidavad ja pehmelt üteldes turgu solgivad. Kindlasti jääb mingi lootus, et internetikasutajate globaalne kasv oma loomulikus arengus tõrjub välja antud praktika, kuid süsteemide keerukuse ja globaalse maailma finantsebakindluse tõusuga on antud missiooni täitmine pigem unelm.

Ennustan, et antud vastasseis jääb kehtima ka järgmisteks aastakümneteks, kuni ei ole toimunud kardinaalset vahetust valitseva klikki moraalikompassi osas.

Haridusest IT-maailmas

Tänases kiiresti arenevas IT-maailmas on tähtis omada vajalikke oskusi, et eristada ennast konkurentidest ning anda tööandjatele kindlus enda valiku õigsuses. Vast enimlugupeetud tekonnaks peetakse ülikooli, mis tagab, et inimene on läbinud mingi kadalipu nii ülikooli sisseastumise kui ka lõpetamise näol ning on võimeline omandama ja rakendama kaasaegseid tehnoloogiaid firma igapäevaelus. Sellist tüüpi haridus avab kõige rohkem uksi karjääriredelil nii üles kui ka horisontaalselt liikumiseks ning peaks vältima võimaluste puudumise. Kindlasti on ka maailmas ülikoole, mille diplom paraku ei garanteeri kvaliteeti, aga siinkohal jääb vastutus juba tööandja kriitilise analüüsi peale ja konkurentsile, mis ebapädevad haritusasutused välja sõelub. Negatiivse kohana võib ka märkida suurt ajalist ja vaimset kulu, mis võib kompetentseid IT-spetsialiste välja sõeluda, kes on head ühes teemas aga täiesti ebapädevad mõnes teises.

Siin on üheks tervitatavaks alternatiiviks kutseharidus, mis annab baasi spetsialiseeruda natukene kitsamale erialale. Tihti lähtutakse ka kutsekoolides kohalikke tööandjate soovitustest ja nõudlustest, mis tagab hea pinnase otseseks suundumiseks tööturule. Lisaks mitteformaalsem keskkond võib sobida paremini neile, kellel on nõrgemad sotsiaalsed ja väljenduslikud oskused, kuid on suutelised tõestama ennast praktilistel teemadel ja väljakutsetel.

Kindlasti ei pea IT-turule suundumiseks omama ametlikku haridust, enese tõestamiseks võib piisata ka erialasest kutsetunnistusest, mis täidab tööandja nišši(de) nõuet ning samas annab kiiremas formaadis tihti detailsema ülevaate temaatikast. Mainida saaks igasuguseid süsteemiadministreerimise, võrgunduse ning ka küberturbe kutsetunnistusi, mille läbimine on kindlasti aeganõudev ja raske isegi formaalse haridusega töötajatele. Tihti on selline võimalus parim viis, kuidas viia ellu karjäärivahetus hilisemates eluaastates, ilma et peaks investeerima aastaid hariduse saamiseks. IT-valdkond on siin teerajajaks ning arvestades nõudluse kasvu võime teha kindla ennustuse, et selline trend jääb ka kestma järgnevateks aastakümneteks.

Naatan Nohiku projekt

Naatan Nohik on valmis saanud oma kauaoodatud hobiprojektiga ning nüüd tuleb tal teha raskeim valik - millise litsentsiga katta oma töö?

Suurest unistusest rikkaks saada kaldub esialgne idee kommertslitsentsi poole suletud lähtekoodiga. Seda otsust ratsionaliseerib ta sellega, et selline valik toob maksimaalset rahalist kasu, tagab juriidilise intelektuaalomandi kaitse ning annab kontrolli selle üle, kes ja kuidas tarkvara kasutab. Kuna aga tema projekt on sõprade poolt mahalaidetud ning lootust hobiprojektist raha teenida on üüratult väike, otsustab ta pigem endale positiivset reputatsiooni tekitada. Kommertslitsentsi valik takistaks hobiprogrammeerijatel täiendusi teha ning seega pöörab ta järgnevalt pilgu GNU GPL(General Public License) peale. GPL litsents tagaks võimaluse teistel oma versioone teha ning samas määraks, et tema on esialgse projekti autor. Paraku Naatan vaatab GPL'i sunnitud copyleft nõudele esmapilgult pigem negatiivselt. Tema peamine eesmärk on levitada oma programmi nii paljudele kasutajatele kui võimalik, kasutagu nad siis seda kommerts või vabavaralise lahenduse jaoks. Nurgast piilub sisse BSD litsents, mida saavad teised kasutada ka kommertseesmärkidel ning täidab ta soovi, et tema väike programmijuppike oleks osa suuremast ja tähtsamast projektist, mis teeks temast kuulsuse. Aastate möödudes, kui mõni üksik tänukiri kõrvale jätta, siis suuremas plaanis temast internetikuulsust ei saa.

Paarkümmend aastat hiljem uudiseid sirvides avastab Naatan, et Microsoftis on toimunud andmelekke ning suletud kood on jõudnud avalikku foorumisse. Naatan viskab ka sinna pilgu peale ja avastab, et tema kood on kasutuses tootes, mis on toonud Microsoftile ligikaudu 100 miljonit kasumit iga kalendriaasta. Naatan hüppab püsti oma toolist ja lausub "Ma teadsin, et mu kood on piisvalt hea Microsofti jaoks!" enne kui ta kukub kokku tõdemusest, et on potentsiaalselt kaotanud nii miljoneid kui ka väljateenitud tunnustuse. Suures pettumuses otsustab Naatan kirjutada kirja Richard Stallmanile, Free Software Foundationi asutajale, väljendades oma pahameelt Microsofti kasutatud koodi kohta ilma tema teadmiseta. Pärast mitme nädala pikkust ootamist saab Naatan lõpuks vastuse Stallmanilt, mis lihtsalt ütleb: "Kas sa lugesid BSD litsentsilepingut?" Naatan langetab häbist oma pea, mõistes, et ta oleks pidanud tõenäoliselt lugema peenikest kirja enne oma koodi avalikustamist ning piirdub järgmine kord pigem GPL litsentsiga.

Netikett ja võrgusuhtlus

Võrreldes 1990ndate aastatega on tänapäeva arusaamad ja käitumised seoses Internetiga kardinaalselt muutunud. Mitmete kommete ja tavade tähtsused on kas hääbunud või omandanud vastupidiselt aina kesksema rolli. Üheks tähtsaimaks võime pidada käsku "Austa teiste inimeste privaatsust".

Interneti noorusaegadel oli kasutajate hulk tänapäevasega kõrvutades olematu. Selle tõestuseks piisab kõigest visata pilk IPv4 aadresside otsasaamise probleemile. Iga paari aastat tagant on kuulata kuidas on aset leidnud andmete või kasutajate massiline kasv Internetis. Kui algusaegadel oli privaatsus tähtis turvanõrkuste ja üldise lugupidamise suhtes, siis tänapäeval on see muutnud vast üheks aktuaalseimaks probleemiks. Alustades GDPR isikuandmekaitse seadusega kuni vabavaraliste ja privaatsust-austavate tarkvara arendamiseni aktivistide seas on teema pidevalt õhus. Kui peale 1990ndaid on lisandunud igasugused identiteetivargused, doxximine(isikuandmete totaalne paljastamine ebaeetilistel eesmärkidel) ja üleüldised pettused/õngitsused, siis nüüd lisandub ka tehisintellekti oht. Kuna juba olemasolevate vahenditega on võimalik inimese kirja ja häält andmetest konstrueerida võime väita, et ei ole kaugel päev, kus on võimalik tembeldada inimesi kriminaalideks väära informatsiooni alusel. Kindlasti ei saa ka nimetamata jätta suurriikide suurt iha korjata oma kodanikke andmeid, mille heatahtlikkuses me ei saa olla veendunud. Üleüldiselt ennustan, et privaatsus jääb järgneva poole sajandi üheks võtmeteemaks.

Internetikasutajate laialdane levik on paratamatult toonud ka originaalse netiketti muutmise. Käsklus "Ole inimene" ei oma tänases Internetis suure hulga kasutajate jaoks paraku tähtsat rolli. Suhtlus on muutunud umbisikuliseks ning kiiresti vahelduvaks. Kui 1990ndatel oli diskussioon pigem heade tavadega foorumis või listides, et vahendada teadmisi ja arendada kogukonda, siis tänapäevane kasutaja pigem soovib kiiresti oma "laksu" (olgu siis selleks trollimine, sekundiline vastus küsimusele vms.) kätte saada ja edasi liikuda. Võib lausa tõdeda, et Internet on muutunud dehumaniseerivaks - päris elus keegi lugejale vast vähki ei soovi ja lõbu pärast ei sõima. On täheldatud tõdemist, et internetiavarustes kellelegi halba soovimine ei oma reaalset mõju neile endile, seega domineerib karistamatuse tunne. Sellele kindlasti ei aita kaasa ühe aina polariseeruvad kogukonnad ja "kajakambristumine"(echo chamber).Õnneks on paljud kogukonnad siiski suutnud hoida oma traditsioone elus ja säilitada oma identiteet. Kahjuks on nad pigem hääbuvas rollis ja internetioskuste allakäiguga ei suuda vast keegi ennustada, milline saab olema järgmistel kümnenditel Interneti tavakasutaja kogemus.

WIPO ja selle intellektuaalomandimudeli komponentidest

WIPO komponentide algne idee on tagada autorite kaitse ning innustada innovatsiooni arengut maailmas. Üheks paremini toimivaks osaks saab pidada Kaubamärki. Kaubamärk näitab potentsiaalsele kliendile, et tema poolt ostetav toode vastab kvaliteedile, mida võib oodata iga firma poolt müüdud toote pealt. See on viis, kuidas tagada endale lojaalne klientuur ning seekaudu suurendada konkurentsi eriti kuna klientide "üleostmine" teiste firmade poolt nõuab suuri pingutusi nii äriliselt kui ka tehnoloogiliselt. Kuigi sellel teemal võib ka õigustatult küsida - kas sõna Apple või õunamärk peaks olema intellektuaalomand? Üldiselt kaubamärgi olemasolu omab pigem positiivset väljundit arengus ning selle komponendi täiustamine ja lihvimine on pigem detailide küsimus.

Võrdlusena saame aga tuua siia probleemlapse nimega Patent. Patendi motiiviks peaks teoorias olema leiutaja rahaline kompensatsioon oma arenduse viljade eest. Paraku monopoolne õigus leiutiste suhtes on üdini konkurentsivastane ning ei kattu tarbija ühiskonna arengu soovidega. Probleemkohtadena võime loetleda järgmist:

1. Kas inimene või firma, kes on saanud ühiskonna rahalisi hüvesid, peaks omama õigust 100% ulatuses oma leiutiselt kasu saada?
2. Kas mitmekümnete aastate pikkus on õigustatud - kas õigus saada kasumit on tähtsam üldisest arengust?
3. Mis või mis ei peaks olema patenditav? (Siin võib minna selliste absurdsusteni, mida isegi ei hakka loetlema.)
4. Kas patent täidab oma rolli, kui selle kaitse välisriikides (Hiina/Venemaa) ilmselgelt ei toimi ja takistab koduturu arengut?
5. Kas leebete nõuete või täiesti vaba patent hoopis ei kasvataks firmade kasumit, kes saavad innovatsiooni kaudu luua paremaid tooteid?

Kõigele lisaks ei saa ka mainimata jätta patendi trollimise(Patent trolling) temaatika, mille kaudu saab otseselt suretada väikekonkurente kohtukulude ja muude ressursside raiskamisega ning ei edendada ühelgi määral ühiskonna elanikke huvisid. Kokkuvõtvalt peab tõdema, et patent oma praeguses vormis on ajale jalgu jäänud ning vajab kindlasti paremat alternatiivi, mida aga paraku suurfirmadest kasusaajad ei ole kunagi nõus aktsepteerima.

Eesti infoühiskonna arengukava 2030 SWOT analüüs

SWOT tuleneb ingliskeelsest akronüümist Strengths, Weaknesses, Opportunities, and Threats. Järgnevalt heidame pilgu igale kategooriale võttes aluseks Eesti ametliku infoühiskonna arengukava aastaks 2030.

Tugevused

E-riigi lahendused: meie kodanikud saavad suure enamuse traditsioonilistest pabertoimingutest teha läbi Internetti kodukohast lahkumata ja viivitusteta.

Tehnoloogiataiplik elanikkond: Eestil on väga haritud ja tehnoloogiaga kursis elanikkond, mis muudab digitaalsete lahenduste ja innovatsioonide rakendamise lihtsamaks.

Internetivabaduste lipulaev: Eesti on püsivalt saavutanud poodiumikoha internetivabaduste kategoorias. See on kindlasti tugev reklaamimärk välisinvestoritele siia investeerimiseks.

E-residentsus programm: Oleme loonud lihtsa süsteemi firma rajamiseks ka välismaalastele, mis toob siia rahvusvahelist kompetentsi ja kapitali.

Nõrkused

Puuduv püsiühendus: Paljud hajaasustusega maadel elavad inimesed ei pruugi veel omada head püsiühendust ja telekomfirmadel puudub initsiatiiv sinna ka infrastruktuuri rajada.

Ettevõtjate madal rahulolu e-teenustega: Kõigest 47% ettevõtjaid olid arengukava koostamisel rahul Eesti riigi poolt pakutud teenuste kvaliteediga.

Ebaintuitiivsed e-teenused: Võimalike teenuste tahtjad ei pruugi teenusest olla teadlikud või seda üles otsida, riigil peaks olema võimalus pakkuda teenust, ilma et inimene sellest teadlik oleks või seda otseselt taotleks.

Priivatsektori aeglane digiareng: Privaatsektor ei ole olnud võimeline kasutama e-lahendusi maksimaalses ulatuses ja on riigisektorist maha jäänud.

IT-spetsialistide puudus: Eestil puudub piisavalt kompetentseid spetsialiste, et realiseerida oma maksimaalne potentsiaalne areng.

Võimalused

Tõhustada koostööd avaliku- ja privaatsektori vahel nii Eestis kui ka välismaal.

Arendada tehisintellekti inimressursi vähendamiseks ja teenuste hõlbustamiseks.

Luua kodanikele kergemini võimalus hallata ja näha oma andmeid: Võimaldaksime müüa ja edastada oma andmeid teaduslikel või kommertseesmärkidel.

Ekspordime Eesti IT-lahendusi üle kogu maailma ja anname vastavat nõu ning kompetentsi välispartneritele: Eesti riigisektori lahendused on tõhusad ja huvilisi on rohkem kui suudame praegu katta.

Kergem ligipääs talentidele: Lihtsustame seadusandluse kaudu talentide siiatulekut, et tagada püsiv IT-sektori kasv. [1]

Ohud

Küberrünnakud: Arvestades Eesti kogemusi pronkssõduri sündmustega ja geograafilise asukohaga peame eriti rõhuma head küberhügieeni ja kvalifitseeritud spetsialistide olemasolu meie küberturvalisuse tagamises. Märgates tehniliste süsteemide keerukuse ja sidususe tõusu iga eluvaldkonnaga tõuseb ka eduka kümberründe puhul negatiivsete tagajärgede mõju.

Rahvusvaheline konkurents: COVIDi-järgne maailm on intensiivistanud e-lahenduste arendamist ja kasutuselevõttu teistes suurtemates riikides, millel on tunduvalt rohkem ressursse mahukate ja ambitsioonikate projektide läbiviimiseks. Esineb oht kaotada oma innovatsiooni ja e-riigi staatus globaalses äriruumis.

Sõltuvus välispartneritest: Eesti sõltub nii riist- kui ka tarkvaraliselt paljuski välispartneritest, mille üle puudub kontroll või täielik ülevaade. Rahvusvaheliselt tunnustatud ja laiakasutusega tarkvara võib siiski omada ründevektorit, millega halvata osaliselt või täielikult Eesti riigi infotehnoloogilised lahendused.

---

[1] Tegelikult käsitleksin ma seda nõrkusena, kuna sõltuvus välisteguritest on pigem ikka negatiivne trend arengu saavutamiseks, aga kuna see on dokumendis nii esitatud, siis teeme näo, et see on "võimalus".

Uus meedia - tulnud siia, et jääda

Postimees on Eesti kauaaegne päevaleht mille juured ulatuvad lausa 1857. aastasse. Eesti päevalehe kõrval olid nad üks esimesi, kes alustasid ka oma lugude avaldamist Internetis. Tarbijate õnneks ei ole nende areng piirdunud kõigest sellega - tänaseks päevaks on võimalik Postimehe uudiseid tarbida läbi sotsiaalmeedia, mobiilirakenduse ja veebilehekülje. Lisaks on nad ka sarnaselt oma peamisele konkurendile Ekspress Grupp (Delfi päevaleht jt.) laiendanud oma teemadevaliku võimalikult suureks samas käsitledes ka meelelahutuslikke osi. Tänu sellele on nad haaranud erineva huvigruppiga rühmi ja rajanud endale püsiva pärandi Eesti rahva tulevikus.

Selle vastukaaluks võib tuua näitena ERR-i (Eesti Rahvusringhääling), kes kuigi on üritanud sarnaste kanalite kaudu konkurentsi pakkuda on ikka pigem jäänud traditsiooniliste meediatarbijate pärusmaaks, ehk televisioon ja raadio. Põhjusena võib välja tuua dubleerivate uudiste olemasolu, väiksem "kõmulisus" ja teiste meediakonkurentide juures pidevalt aset leidev "elav diskussioon", mida ERR ei suuda pakkuda. Sarnaseid tendentse on ka paraku teistes riikides näha. Arvestades järk-järgult vähenevat raadio ja televisiooni tarbijate hulka on raske ennustada, kas ERR suudab kunagi pürgida meediamaastiku lipulaevaks või tegemist on pigem hääbuva ettevõtmisega.

Aeg enne Internetti...

Enne TCP ja IP protokolli loomist oli ka vajadus/nõudlus digitaalandmete vahetamiseks. 1970ndatel loodi selleks protokoll nimega FIle Transfer Protocol ehk FTP, mida kasutasid peamiselt teadlased ja uurijad. Selle asemel, et üritada andmeid vahetada andmesalvestusseadmete kaudu oli nüüd võimalus arvutite otseühenduste kaudu saata ja jagada oma tarkvara ning faile. Tänaseks on FTP siiani laialdaselt kasutusel, kuid standardit on uuendatud ja muudetud turvalisemaks. Suure tõenäosusega puutub ka antud artikli lugeja kokku sellega, kas otseselt serverite haldamisel või läbi kasutajaliidese kuhu teenus on sisse integreeritud. Arvestades protokolli lihtsust ja populaarsust võime oletada, et antud tehnoloogia jääb meie leksikoni veel mitmeid aastakümneid.

Paraku ei olnud tavainimesel tollal ajal võimalus sellist süsteemi kasutada info jagamiseks, näiteks kuidas saaks inimene kergesti leida endale vajaliku teenust?

Selle kasutuseks oli ka võib-olla noorematele lugejatele tuttavad kollased telefoniraamatud. Raamatust oli võimalik tähestiku alusel leida endale vajalik firma või inimene, kellelt pärida lahendusi oma probleemidele. Interneti ja koduarvutite loomulik levik suretas antud harjumuse/tava (Eestis näiteks neti.ee ja muude portaalide tulek) ja praeguseks on see komme arenenud maailmas praktiliselt surmasuus. Samas võime hinnata selle "lahenduse" võlusid - odav raamat ja lauatelefon, mis ei tekitanud erilisi barjääre soovitud kasutajatele.

Noppeid IT ajaloost

 

Esimene iPhone.

Aastal 2007. lasti välja esimene iPhone, mida võime pidada nutiseadmete revolutsiooni alguseks. Puutetundlik ekraan, mugav disain ja intuitiivne kasutajaliides rajasid ka ootused järgnevatele nutiseadmete põlvkondadele. Lisaks peavad paljud seda ka ajastuks, millest mobiilseadmetest võis saada töökindel asendus või abimees traditsioonilistele lauaarvutitele samas säilitades või tõstes produktiivsust. Apple rakenduspoe olemasolu tekitas ka suure nõudluse ja pakkumise huvitavate ideede ja soovitud/nõutud funktsionaalsuse vahel. Tänapäeval üldjuhul leiab nii Apple kui ka Google rakenduspoodidest endale sobiva lahenduse enimlevinud tarkvaralisetele probleemidele. Kahjuks ei saa ka mainimata jätta, et selline olukord on tekitanud monopoli/duopoli ohu rakenduste müümise osas mobiilseadmetele, mille tõkestamisest on loodetavasti järgnevatel aastatel kuulda positiivseid arenguid. Peab tunnistama, et Apple oli oma konkurentidest tunduvalt ees ja see on neist tänaseks muutnud maailma üheks rikkamaiks firmaks.

HP Compaq tablet PC

Iga õnnestunud IT loo kohta on ka kindlasti mõni läbipõrumine. Enne mitmete tahvelarvutite edu oli ka hulga ebaõnnestumisi. Microsofti tahvelarvuti (Microsoft Tablet PC) seeria, mis sai alguse 2002. aastal, oli paraku oma ajast ees. Need olid ühed esimestest seadmetest, mis sisaldasid puutetundliku ekraani, käekirja tuvastamist ja võimalust jooksutada Windows XP versiooni analooge.

Kahjuks selle aja tehnilised piirangid tähendasid, et seaded oli aeglased, füüsiliselt rasked ja piiratud aku elueaga. Puudus ka tugi paljude rakenduste jaoks. Nagu tavapärane ka paljude teiste läbipõrumiste puhul oli hind soovitust kõrgem, mida keskmine tarbija oleks nõus välja käima. Siiski on oluline, et me seda punkti ajaloos ei unustaks, kuna see andis inspiratsiooni paljudele tulevastele tahvelarvuti toodetele.

Viimasena natukene komöödiat ja ka mõtisklemist.

Pet Rock

"Pet Rock" oli 1975. aastal väljalastud "mänguasi", millel puudus igasugunegi funktsionaalsus. Nagu ka nimest võib aimata oligi tegemist lihtsalt kiviga ja iga kivi pidavat olema "unikaalne".

2000ndatel loodi "modernsem" variant sellest. Nimelt topiti USB juhe külge ja turustati seda kui "USB Pet Rock". Kuigi nimest võiks äkki eeldada, et tegemist on USB seadmega, millel on mingi funktsionaalne eesmärk, siis paraku on see ekslik ja tegemist ongi kõigest kiviga, millele on juurde liidetud tavaline USB juhe. 

Siinkohal võib lugejal tekkida küsimus, miks ma isegi selle tobeda "leiutise" kohta kirjutan. Huvitaval kombel on võimalik tuua paralleele selle ja populaarse kummipardi silumise ("Rubber duck debugging") nähtuse vahel. Kummipardi toetajad kiidavad oma silumisseansside suuremat efektiivsust ja ei sooviks enam kummipardivabasse maailma tagasi pöörduda. Kuigi ei kivi ega kummipart oma funktsionaalsust (jah, võite kummipardiga kriuksuvaid häälitsusi teha, kuid artikli seisukohast arvestame nad võrdseteks) toovad nad esile kuidas välimus või suhestumine tootega võib saada määravaks teguriks läbipõrunud ja tähelendu kogenud produktide vahel.

Kummipart hindamas su koodi