Netikett ja võrgusuhtlus

Võrreldes 1990ndate aastatega on tänapäeva arusaamad ja käitumised seoses Internetiga kardinaalselt muutunud. Mitmete kommete ja tavade tähtsused on kas hääbunud või omandanud vastupidiselt aina kesksema rolli. Üheks tähtsaimaks võime pidada käsku "Austa teiste inimeste privaatsust".

Interneti noorusaegadel oli kasutajate hulk tänapäevasega kõrvutades olematu. Selle tõestuseks piisab kõigest visata pilk IPv4 aadresside otsasaamise probleemile. Iga paari aastat tagant on kuulata kuidas on aset leidnud andmete või kasutajate massiline kasv Internetis. Kui algusaegadel oli privaatsus tähtis turvanõrkuste ja üldise lugupidamise suhtes, siis tänapäeval on see muutnud vast üheks aktuaalseimaks probleemiks. Alustades GDPR isikuandmekaitse seadusega kuni vabavaraliste ja privaatsust-austavate tarkvara arendamiseni aktivistide seas on teema pidevalt õhus. Kui peale 1990ndaid on lisandunud igasugused identiteetivargused, doxximine(isikuandmete totaalne paljastamine ebaeetilistel eesmärkidel) ja üleüldised pettused/õngitsused, siis nüüd lisandub ka tehisintellekti oht. Kuna juba olemasolevate vahenditega on võimalik inimese kirja ja häält andmetest konstrueerida võime väita, et ei ole kaugel päev, kus on võimalik tembeldada inimesi kriminaalideks väära informatsiooni alusel. Kindlasti ei saa ka nimetamata jätta suurriikide suurt iha korjata oma kodanikke andmeid, mille heatahtlikkuses me ei saa olla veendunud. Üleüldiselt ennustan, et privaatsus jääb järgneva poole sajandi üheks võtmeteemaks.

Internetikasutajate laialdane levik on paratamatult toonud ka originaalse netiketti muutmise. Käsklus "Ole inimene" ei oma tänases Internetis suure hulga kasutajate jaoks paraku tähtsat rolli. Suhtlus on muutunud umbisikuliseks ning kiiresti vahelduvaks. Kui 1990ndatel oli diskussioon pigem heade tavadega foorumis või listides, et vahendada teadmisi ja arendada kogukonda, siis tänapäevane kasutaja pigem soovib kiiresti oma "laksu" (olgu siis selleks trollimine, sekundiline vastus küsimusele vms.) kätte saada ja edasi liikuda. Võib lausa tõdeda, et Internet on muutunud dehumaniseerivaks - päris elus keegi lugejale vast vähki ei soovi ja lõbu pärast ei sõima. On täheldatud tõdemist, et internetiavarustes kellelegi halba soovimine ei oma reaalset mõju neile endile, seega domineerib karistamatuse tunne. Sellele kindlasti ei aita kaasa ühe aina polariseeruvad kogukonnad ja "kajakambristumine"(echo chamber).Õnneks on paljud kogukonnad siiski suutnud hoida oma traditsioone elus ja säilitada oma identiteet. Kahjuks on nad pigem hääbuvas rollis ja internetioskuste allakäiguga ei suuda vast keegi ennustada, milline saab olema järgmistel kümnenditel Interneti tavakasutaja kogemus.