Kahtlemata on kahjuks igas modernses ühiskonnas gruppe, kellel on raskendatud ligipääs tavapärasele Interneti ja tehnoloogia kasutamisele. Kuna me olema kaasa läinud inimõiguste koodeksiga tuleks ka tagada neile vääriline võimalus võtta osa sellest maailmast. Eestis on puuetega inimeste osakaal kogu Eesti rahvastikust 9,3% ehk me võime teha kerge oletuse, et tavapärase kasutajaga võrreldes ületab tehnoloogia kasutamise raskustega inimeste arv vähemalt kümne tuhande piiri. On selge, et sellise väikese linna jagu gruppi tõrjumine Internetist raha puudumise põhjendustega oleks ebahumaanne ning riik peaks siin oma käpa alla panema. Antud temaatika peaks kuuluma Sotsiaal- ja Majandusministeeriumi ühistöö alla, kus Sotsiaalministeerium kaardistab abivajajad ning Majandusministeerium tegeleb hangete ja tehnilise poolega. Ideaalis rahastataks täielikul määral selliste inimeste riistvara, kes on suutelised endale ka leiba teenima Interneti kaudu ning need, kes soovivad seda tarbida kui infoallikat saaksid kuni paari tuhande euro piirides vastavat tehnikat endale abiks. Kindlasti on ka erijuhtumid, kus rahaline kulutus erivajadusega indiviidile võib kaasa tuua üüratu summa ja siinkohal mängib rolli pigem üleüldine rahanduslik seis riigis ja valitseva sotsiaalsüsteemi ülesehitus. Kindlasti võiks optimismihoos väita, et tagaks kõikide rahuldused sajaprotsendiliselt, kuid kui rakendada ka taolist filosoofiat teistele valdkondadele ei oleks paraku riigikassas enam midagi alles. Samas on see temaatika väga oluline, sest Inimesed võiksid ja peaksid olema kursis maailma arengutega ning barjääride eemaldamine kindlasti aitab ka sotsiaale tõrjutuse vältimist.
Loo puändiks aga hoopis teeks märkuse, et parim viis taolist probleemi lahendada on eemaldada või minimeerida välditavaid põhjusi, mille tagajärjel tõuseb raskustega inimeste osakaal ühiskonnas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar