Netikett ja võrgusuhtlus

Võrreldes 1990ndate aastatega on tänapäeva arusaamad ja käitumised seoses Internetiga kardinaalselt muutunud. Mitmete kommete ja tavade tähtsused on kas hääbunud või omandanud vastupidiselt aina kesksema rolli. Üheks tähtsaimaks võime pidada käsku "Austa teiste inimeste privaatsust".

Interneti noorusaegadel oli kasutajate hulk tänapäevasega kõrvutades olematu. Selle tõestuseks piisab kõigest visata pilk IPv4 aadresside otsasaamise probleemile. Iga paari aastat tagant on kuulata kuidas on aset leidnud andmete või kasutajate massiline kasv Internetis. Kui algusaegadel oli privaatsus tähtis turvanõrkuste ja üldise lugupidamise suhtes, siis tänapäeval on see muutnud vast üheks aktuaalseimaks probleemiks. Alustades GDPR isikuandmekaitse seadusega kuni vabavaraliste ja privaatsust-austavate tarkvara arendamiseni aktivistide seas on teema pidevalt õhus. Kui peale 1990ndaid on lisandunud igasugused identiteetivargused, doxximine(isikuandmete totaalne paljastamine ebaeetilistel eesmärkidel) ja üleüldised pettused/õngitsused, siis nüüd lisandub ka tehisintellekti oht. Kuna juba olemasolevate vahenditega on võimalik inimese kirja ja häält andmetest konstrueerida võime väita, et ei ole kaugel päev, kus on võimalik tembeldada inimesi kriminaalideks väära informatsiooni alusel. Kindlasti ei saa ka nimetamata jätta suurriikide suurt iha korjata oma kodanikke andmeid, mille heatahtlikkuses me ei saa olla veendunud. Üleüldiselt ennustan, et privaatsus jääb järgneva poole sajandi üheks võtmeteemaks.

Internetikasutajate laialdane levik on paratamatult toonud ka originaalse netiketti muutmise. Käsklus "Ole inimene" ei oma tänases Internetis suure hulga kasutajate jaoks paraku tähtsat rolli. Suhtlus on muutunud umbisikuliseks ning kiiresti vahelduvaks. Kui 1990ndatel oli diskussioon pigem heade tavadega foorumis või listides, et vahendada teadmisi ja arendada kogukonda, siis tänapäevane kasutaja pigem soovib kiiresti oma "laksu" (olgu siis selleks trollimine, sekundiline vastus küsimusele vms.) kätte saada ja edasi liikuda. Võib lausa tõdeda, et Internet on muutunud dehumaniseerivaks - päris elus keegi lugejale vast vähki ei soovi ja lõbu pärast ei sõima. On täheldatud tõdemist, et internetiavarustes kellelegi halba soovimine ei oma reaalset mõju neile endile, seega domineerib karistamatuse tunne. Sellele kindlasti ei aita kaasa ühe aina polariseeruvad kogukonnad ja "kajakambristumine"(echo chamber).Õnneks on paljud kogukonnad siiski suutnud hoida oma traditsioone elus ja säilitada oma identiteet. Kahjuks on nad pigem hääbuvas rollis ja internetioskuste allakäiguga ei suuda vast keegi ennustada, milline saab olema järgmistel kümnenditel Interneti tavakasutaja kogemus.

WIPO ja selle intellektuaalomandimudeli komponentidest

WIPO komponentide algne idee on tagada autorite kaitse ning innustada innovatsiooni arengut maailmas. Üheks paremini toimivaks osaks saab pidada Kaubamärki. Kaubamärk näitab potentsiaalsele kliendile, et tema poolt ostetav toode vastab kvaliteedile, mida võib oodata iga firma poolt müüdud toote pealt. See on viis, kuidas tagada endale lojaalne klientuur ning seekaudu suurendada konkurentsi eriti kuna klientide "üleostmine" teiste firmade poolt nõuab suuri pingutusi nii äriliselt kui ka tehnoloogiliselt. Kuigi sellel teemal võib ka õigustatult küsida - kas sõna Apple või õunamärk peaks olema intellektuaalomand? Üldiselt kaubamärgi olemasolu omab pigem positiivset väljundit arengus ning selle komponendi täiustamine ja lihvimine on pigem detailide küsimus.

Võrdlusena saame aga tuua siia probleemlapse nimega Patent. Patendi motiiviks peaks teoorias olema leiutaja rahaline kompensatsioon oma arenduse viljade eest. Paraku monopoolne õigus leiutiste suhtes on üdini konkurentsivastane ning ei kattu tarbija ühiskonna arengu soovidega. Probleemkohtadena võime loetleda järgmist:

1. Kas inimene või firma, kes on saanud ühiskonna rahalisi hüvesid, peaks omama õigust 100% ulatuses oma leiutiselt kasu saada?
2. Kas mitmekümnete aastate pikkus on õigustatud - kas õigus saada kasumit on tähtsam üldisest arengust?
3. Mis või mis ei peaks olema patenditav? (Siin võib minna selliste absurdsusteni, mida isegi ei hakka loetlema.)
4. Kas patent täidab oma rolli, kui selle kaitse välisriikides (Hiina/Venemaa) ilmselgelt ei toimi ja takistab koduturu arengut?
5. Kas leebete nõuete või täiesti vaba patent hoopis ei kasvataks firmade kasumit, kes saavad innovatsiooni kaudu luua paremaid tooteid?

Kõigele lisaks ei saa ka mainimata jätta patendi trollimise(Patent trolling) temaatika, mille kaudu saab otseselt suretada väikekonkurente kohtukulude ja muude ressursside raiskamisega ning ei edendada ühelgi määral ühiskonna elanikke huvisid. Kokkuvõtvalt peab tõdema, et patent oma praeguses vormis on ajale jalgu jäänud ning vajab kindlasti paremat alternatiivi, mida aga paraku suurfirmadest kasusaajad ei ole kunagi nõus aktsepteerima.

Eesti infoühiskonna arengukava 2030 SWOT analüüs

SWOT tuleneb ingliskeelsest akronüümist Strengths, Weaknesses, Opportunities, and Threats. Järgnevalt heidame pilgu igale kategooriale võttes aluseks Eesti ametliku infoühiskonna arengukava aastaks 2030.

Tugevused

E-riigi lahendused: meie kodanikud saavad suure enamuse traditsioonilistest pabertoimingutest teha läbi Internetti kodukohast lahkumata ja viivitusteta.

Tehnoloogiataiplik elanikkond: Eestil on väga haritud ja tehnoloogiaga kursis elanikkond, mis muudab digitaalsete lahenduste ja innovatsioonide rakendamise lihtsamaks.

Internetivabaduste lipulaev: Eesti on püsivalt saavutanud poodiumikoha internetivabaduste kategoorias. See on kindlasti tugev reklaamimärk välisinvestoritele siia investeerimiseks.

E-residentsus programm: Oleme loonud lihtsa süsteemi firma rajamiseks ka välismaalastele, mis toob siia rahvusvahelist kompetentsi ja kapitali.

Nõrkused

Puuduv püsiühendus: Paljud hajaasustusega maadel elavad inimesed ei pruugi veel omada head püsiühendust ja telekomfirmadel puudub initsiatiiv sinna ka infrastruktuuri rajada.

Ettevõtjate madal rahulolu e-teenustega: Kõigest 47% ettevõtjaid olid arengukava koostamisel rahul Eesti riigi poolt pakutud teenuste kvaliteediga.

Ebaintuitiivsed e-teenused: Võimalike teenuste tahtjad ei pruugi teenusest olla teadlikud või seda üles otsida, riigil peaks olema võimalus pakkuda teenust, ilma et inimene sellest teadlik oleks või seda otseselt taotleks.

Priivatsektori aeglane digiareng: Privaatsektor ei ole olnud võimeline kasutama e-lahendusi maksimaalses ulatuses ja on riigisektorist maha jäänud.

IT-spetsialistide puudus: Eestil puudub piisavalt kompetentseid spetsialiste, et realiseerida oma maksimaalne potentsiaalne areng.

Võimalused

Tõhustada koostööd avaliku- ja privaatsektori vahel nii Eestis kui ka välismaal.

Arendada tehisintellekti inimressursi vähendamiseks ja teenuste hõlbustamiseks.

Luua kodanikele kergemini võimalus hallata ja näha oma andmeid: Võimaldaksime müüa ja edastada oma andmeid teaduslikel või kommertseesmärkidel.

Ekspordime Eesti IT-lahendusi üle kogu maailma ja anname vastavat nõu ning kompetentsi välispartneritele: Eesti riigisektori lahendused on tõhusad ja huvilisi on rohkem kui suudame praegu katta.

Kergem ligipääs talentidele: Lihtsustame seadusandluse kaudu talentide siiatulekut, et tagada püsiv IT-sektori kasv. [1]

Ohud

Küberrünnakud: Arvestades Eesti kogemusi pronkssõduri sündmustega ja geograafilise asukohaga peame eriti rõhuma head küberhügieeni ja kvalifitseeritud spetsialistide olemasolu meie küberturvalisuse tagamises. Märgates tehniliste süsteemide keerukuse ja sidususe tõusu iga eluvaldkonnaga tõuseb ka eduka kümberründe puhul negatiivsete tagajärgede mõju.

Rahvusvaheline konkurents: COVIDi-järgne maailm on intensiivistanud e-lahenduste arendamist ja kasutuselevõttu teistes suurtemates riikides, millel on tunduvalt rohkem ressursse mahukate ja ambitsioonikate projektide läbiviimiseks. Esineb oht kaotada oma innovatsiooni ja e-riigi staatus globaalses äriruumis.

Sõltuvus välispartneritest: Eesti sõltub nii riist- kui ka tarkvaraliselt paljuski välispartneritest, mille üle puudub kontroll või täielik ülevaade. Rahvusvaheliselt tunnustatud ja laiakasutusega tarkvara võib siiski omada ründevektorit, millega halvata osaliselt või täielikult Eesti riigi infotehnoloogilised lahendused.

---

[1] Tegelikult käsitleksin ma seda nõrkusena, kuna sõltuvus välisteguritest on pigem ikka negatiivne trend arengu saavutamiseks, aga kuna see on dokumendis nii esitatud, siis teeme näo, et see on "võimalus".

Uus meedia - tulnud siia, et jääda

Postimees on Eesti kauaaegne päevaleht mille juured ulatuvad lausa 1857. aastasse. Eesti päevalehe kõrval olid nad üks esimesi, kes alustasid ka oma lugude avaldamist Internetis. Tarbijate õnneks ei ole nende areng piirdunud kõigest sellega - tänaseks päevaks on võimalik Postimehe uudiseid tarbida läbi sotsiaalmeedia, mobiilirakenduse ja veebilehekülje. Lisaks on nad ka sarnaselt oma peamisele konkurendile Ekspress Grupp (Delfi päevaleht jt.) laiendanud oma teemadevaliku võimalikult suureks samas käsitledes ka meelelahutuslikke osi. Tänu sellele on nad haaranud erineva huvigruppiga rühmi ja rajanud endale püsiva pärandi Eesti rahva tulevikus.

Selle vastukaaluks võib tuua näitena ERR-i (Eesti Rahvusringhääling), kes kuigi on üritanud sarnaste kanalite kaudu konkurentsi pakkuda on ikka pigem jäänud traditsiooniliste meediatarbijate pärusmaaks, ehk televisioon ja raadio. Põhjusena võib välja tuua dubleerivate uudiste olemasolu, väiksem "kõmulisus" ja teiste meediakonkurentide juures pidevalt aset leidev "elav diskussioon", mida ERR ei suuda pakkuda. Sarnaseid tendentse on ka paraku teistes riikides näha. Arvestades järk-järgult vähenevat raadio ja televisiooni tarbijate hulka on raske ennustada, kas ERR suudab kunagi pürgida meediamaastiku lipulaevaks või tegemist on pigem hääbuva ettevõtmisega.

Aeg enne Internetti...

Enne TCP ja IP protokolli loomist oli ka vajadus/nõudlus digitaalandmete vahetamiseks. 1970ndatel loodi selleks protokoll nimega FIle Transfer Protocol ehk FTP, mida kasutasid peamiselt teadlased ja uurijad. Selle asemel, et üritada andmeid vahetada andmesalvestusseadmete kaudu oli nüüd võimalus arvutite otseühenduste kaudu saata ja jagada oma tarkvara ning faile. Tänaseks on FTP siiani laialdaselt kasutusel, kuid standardit on uuendatud ja muudetud turvalisemaks. Suure tõenäosusega puutub ka antud artikli lugeja kokku sellega, kas otseselt serverite haldamisel või läbi kasutajaliidese kuhu teenus on sisse integreeritud. Arvestades protokolli lihtsust ja populaarsust võime oletada, et antud tehnoloogia jääb meie leksikoni veel mitmeid aastakümneid.

Paraku ei olnud tavainimesel tollal ajal võimalus sellist süsteemi kasutada info jagamiseks, näiteks kuidas saaks inimene kergesti leida endale vajaliku teenust?

Selle kasutuseks oli ka võib-olla noorematele lugejatele tuttavad kollased telefoniraamatud. Raamatust oli võimalik tähestiku alusel leida endale vajalik firma või inimene, kellelt pärida lahendusi oma probleemidele. Interneti ja koduarvutite loomulik levik suretas antud harjumuse/tava (Eestis näiteks neti.ee ja muude portaalide tulek) ja praeguseks on see komme arenenud maailmas praktiliselt surmasuus. Samas võime hinnata selle "lahenduse" võlusid - odav raamat ja lauatelefon, mis ei tekitanud erilisi barjääre soovitud kasutajatele.

Noppeid IT ajaloost

 

Esimene iPhone.

Aastal 2007. lasti välja esimene iPhone, mida võime pidada nutiseadmete revolutsiooni alguseks. Puutetundlik ekraan, mugav disain ja intuitiivne kasutajaliides rajasid ka ootused järgnevatele nutiseadmete põlvkondadele. Lisaks peavad paljud seda ka ajastuks, millest mobiilseadmetest võis saada töökindel asendus või abimees traditsioonilistele lauaarvutitele samas säilitades või tõstes produktiivsust. Apple rakenduspoe olemasolu tekitas ka suure nõudluse ja pakkumise huvitavate ideede ja soovitud/nõutud funktsionaalsuse vahel. Tänapäeval üldjuhul leiab nii Apple kui ka Google rakenduspoodidest endale sobiva lahenduse enimlevinud tarkvaralisetele probleemidele. Kahjuks ei saa ka mainimata jätta, et selline olukord on tekitanud monopoli/duopoli ohu rakenduste müümise osas mobiilseadmetele, mille tõkestamisest on loodetavasti järgnevatel aastatel kuulda positiivseid arenguid. Peab tunnistama, et Apple oli oma konkurentidest tunduvalt ees ja see on neist tänaseks muutnud maailma üheks rikkamaiks firmaks.

HP Compaq tablet PC

Iga õnnestunud IT loo kohta on ka kindlasti mõni läbipõrumine. Enne mitmete tahvelarvutite edu oli ka hulga ebaõnnestumisi. Microsofti tahvelarvuti (Microsoft Tablet PC) seeria, mis sai alguse 2002. aastal, oli paraku oma ajast ees. Need olid ühed esimestest seadmetest, mis sisaldasid puutetundliku ekraani, käekirja tuvastamist ja võimalust jooksutada Windows XP versiooni analooge.

Kahjuks selle aja tehnilised piirangid tähendasid, et seaded oli aeglased, füüsiliselt rasked ja piiratud aku elueaga. Puudus ka tugi paljude rakenduste jaoks. Nagu tavapärane ka paljude teiste läbipõrumiste puhul oli hind soovitust kõrgem, mida keskmine tarbija oleks nõus välja käima. Siiski on oluline, et me seda punkti ajaloos ei unustaks, kuna see andis inspiratsiooni paljudele tulevastele tahvelarvuti toodetele.

Viimasena natukene komöödiat ja ka mõtisklemist.

Pet Rock

"Pet Rock" oli 1975. aastal väljalastud "mänguasi", millel puudus igasugunegi funktsionaalsus. Nagu ka nimest võib aimata oligi tegemist lihtsalt kiviga ja iga kivi pidavat olema "unikaalne".

2000ndatel loodi "modernsem" variant sellest. Nimelt topiti USB juhe külge ja turustati seda kui "USB Pet Rock". Kuigi nimest võiks äkki eeldada, et tegemist on USB seadmega, millel on mingi funktsionaalne eesmärk, siis paraku on see ekslik ja tegemist ongi kõigest kiviga, millele on juurde liidetud tavaline USB juhe. 

Siinkohal võib lugejal tekkida küsimus, miks ma isegi selle tobeda "leiutise" kohta kirjutan. Huvitaval kombel on võimalik tuua paralleele selle ja populaarse kummipardi silumise ("Rubber duck debugging") nähtuse vahel. Kummipardi toetajad kiidavad oma silumisseansside suuremat efektiivsust ja ei sooviks enam kummipardivabasse maailma tagasi pöörduda. Kuigi ei kivi ega kummipart oma funktsionaalsust (jah, võite kummipardiga kriuksuvaid häälitsusi teha, kuid artikli seisukohast arvestame nad võrdseteks) toovad nad esile kuidas välimus või suhestumine tootega võib saada määravaks teguriks läbipõrunud ja tähelendu kogenud produktide vahel.

Kummipart hindamas su koodi